Ül. 3

IT rollist erivajadustega inimestele

Haridustehnoloogiat on eri aegadel ja kohtades defineeritud erinevalt, kuid üldisemalt võib seda määratleda kui õppimiseks mõeldud tehniliste vahendite ja meetodite kogumit. Erivajadustega inimeste puhul on vähemalt Eesti tingimustes olnud pigem probleemiks just tehniline pool - eripedagoogikal on Eestis juba pikad traditsioonid (ehkki laiemas mõttes erivajadusi on käsitletud juba vähem - lisades siia näiteks üliandekad õpilased oma märksa teistlaadi vajadustega), kuid näiteks puuetega inimestele mõeldud tehnoloogiliste lahenduste osas on kompetents Eestis tänini ebaühtlane ja killustatud. (Kikkas, 2009)

Juba mitu aastat on IT Kolledži, Microsoft Eesti ja DHL`i eestvedamisel kogutud erivajadustega inimestele kasutatud arvuteid. Ka firmadele mõjub väga hästi kui nende kasutuses olnud arvutid leiavad endale väärilise koha ja pakuvad kasutajale rõõmu veel aastateks. Arvutid, mis on kuskil firmas oma missiooni täitnud, sobivad suurepäraselt lihtsamateks töödeks, tekstitöötluseks või interneti lehitsemiseks. Need inimesed, kes endale arvutit osta ei jõua, väärivad seda, et neil siiski oleks võimalus kasutada arvutit, sest näiteks liikumispuudega inimesele on arvuti tihtipeale aknaks maailma (Kahar, 2007).

Infotehnoloogia on viimaste kümnendite jooksul pea tundmatuseni muutnud väga paljusid ühiskonnaelu valdkondi. Erandiks ei ole ka sotsiaalsfäär, kus uued tehnilised lahendused on ühelt poolt tõhustanud senist tööd (efektiivsem infotöö, paremad kommunikatsioonivõimalused jne), teisalt aga avanud terve rea uusi tegevusvaldkondi. Eriti põhjalikult on nüüdistehnoloogia muutnud puuetega inimeste positsioone, avades neile tee sellistesse ühiskonnaelu sfääridesse, mis varem olid nende jaoks täiesti suletud (Kikkas, 2009).

Internet võimaldab osaliselt (vahel ka täielikult) kompenseerida füüsilist ligipääsu. Näitena võib tuua internetipangad - ehkki viimastel aastatel on mitmed pangakontorid muutunud ratastoolisõbralikumaks, on virtuaalpangandus olnud paljudele puuetega inimestele oluliseks kergenduseks asjaajamisel ning seda juba ajal, mil kaldteed olid veel üpris harv nähtus. Eriti tähtis on puuetega inimestele juurdepääs haridusele ja tööhõivele (Kikkas, 2009).

Arvan, et IT mängib erivajadustega inimese elus suurt rolli. Kui meie kasutame erinavaid suhtlusportaale, e-maile, teeme Interneti vahendusel ülekandeid, loeme ajalehti jne, siis miks ei võiks seda teha ka erivajadustega inimene? Tänapäeval me paratamatult puutume kokku arvutitega. Sain aru IT tähtsusest, erivajadustega inimese jaoks kui tutvusin Meelis Luksiga 2 aastat tagasi. Meie suhtlus põhiliselt käib läbi msn'i. See on hea võimalus oma sõprade, tuttavate ja kolleegidega suhtlemiseks ning eriti veel nende jaoks, kellel on takistusi rääkimisega. Samuti arvan, et see on üks osa meie ühiskonna paremaks muutmise teel. Vähesed mõtlevad selle peale kuid me kõik tahame paremaid võimalusi igas valdkonnas.

Meelis: Peale minu kunstihuvi, olen ka suur arvutikasutaja. Esimest korda sain arvutiga tutvust teha 92. aastal, kui mu sõber Kaido Kikkas TTÜ-st tõi mulle ühe kooliarvutiks nimetatud "Juku". Selle abil sain arvuti olemuse selgeks ja programmeerisin isegi paar mängukest. Edasi tulid veidi võimsamad arvutid ning üheksakümne neljanda aasta lõpus sain endale oma esimese PC ja mõne aja pärast avanes ligipääs ka Internetile.

Olen iseseisvalt arvuteid õppinud. Valdan mitmeid programmeerimiskeeli, oskan Linuxit kasutada ja administreerida. On oma server www.lux.ee ja oma telnetipõhine jututuba "Vanalinn". Olen Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu ametlik webmaster. Lõpetasin 2003 aasta sügisel TTÜ-s internetipõhises õppeprogrammi "THINK" ja töötan hetkel THINK Eesti juures webmastri ning tehnilise toena.

Mina pean ennast täitsa tavaliseks inimeseks ja ma olengi seda, kuigi mu füüsis ning võimalus endaga hakkama saada on veidi teistsugused tavainimese omadest. Elu on elamiseks mitte virisemiseks.(http://www.lux.ee/mella/kesolen.php) 

Seega annab IT kindlasti palju juurde erivajadusega inimesele: töö, kommunikatsioon, igapäevased toimetused, info jne.  Pole kahtlustki, et see on kõigi jaoks oluline, kuid igaüks võiks selle parendamisele kaasa aidata kui oma ideid ja mõtteid ühiselt jagada.

Allikad:

1.Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/IT ja erivajadused

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/IT_ja_erivajadused

2. Meelis Luks koduleht

http://www.lux.ee/mella/

3.Kahar.K (2007) Arvutid puuetega inimestele.

http://www.vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=62&cid=398

Ül.2: koduleht

Toredaid elamusi!

Kodulehele saate siit

Ül.1: Erivajadused läbi aegde

Puue kui tabu

Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne). Sellise suhtumisega kaasnes kahekordne probleem:

• Objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta
• Subjektiivselt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi kui puhtfüüsiliselt õnnestus tema olukorda muuta, jäi ta enamasti ikkagi paaria seisusesse 

(Kikkas, 2009)

Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. (Kikkas, 2009)

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.

Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - stigma vähenemine. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.

Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi. (Kikkas, 2009)

Puue kui ühiskonna probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. (Kikkas, 2009)

Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus":

Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd). (Kikkas, 2009)
 

Puue kui eluviis

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi.(Kikkas, 2009)

Eesti lähiminevik ja puudega inimesed

Nagu ilmselt me kõik mäletame siis Nõukogude Liidus puudega inimesi ei olnud. Selline asi on lausa ametlikult dokumenteeritud, erinevate allikate puhul puudus lihtsalt puude kui nähtuse definitsioon.Tegelikult olid nad lihtsalt rangelt eraldatud. Hariduse poole pealt olid füüsilise puudega inimesed eelistatumad. Põhihariduse said küll enamus, aga sealt edasi, pidi olema puudega inimesel endal palju jõudu, tahet ja ka jonni, et edasi saada õppida. Töö võimalused olid üprisgi piiratud – pimedad inimesed tegid harju ja liikumisinvaliidid kingi. (Kikkas, 2009)

Kursuse sissejuhatus

Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele sissejuhatus